Interviews

Fotograaf Michael Kenna otsib mineviku radasid // 18. juuli 2005

Möödunud aasta lõpus saadeti mulle fotograaf Michael Kenna kodulehekülje link. Seal nähtu võttis esialgu sõnatuks. Aga siis tekkis küsimusi liiga palju ja vajadus vastuseid saada oli suur. Inglismaal sündinud Kenna on ringi reisinud USA-s, Venemaal, Prantsusmaal ja mujal (hetkel pildistab ta Jaapanis) ning igalt poolt leidnud fantastilisi hetki kaameraga jäädvustamiseks. Kiire ajagraafiku vahel leidis ta veidi aega Fotodiibiga suhtlemiseks.

Kas Sa mäletad, kelleks tahtsid lapsena saada?
Ma tahtsin saada kas tõeliselt kuulsaks ragbimängijaks ja mängida oma kodulinna Widnes´i meeskonna eest või hoopis katoliku preestriks. Ilmselt mõlemad kujud olid sel ajal mulle olulised ja ma suhtusin neisse imetlusega.

Millal Sa avastasid fotograafia? Oled õppinud fotograafiat The Banbury School of Art´is ja samuti London College of Printing´us. Kus ja miks oled Sa enim teadmisi omandanud?
Lapsepõlve kogemustel on tavaliselt elule suur mõju. Väikese poisina olin ma üsna üksik, mõtlesin välja enda seiklused ja viisin neid Põhja-Inglismaa väikese industriaallinna parkides ja tänavatel ellu. Mulle meeldis ringi uidata rongijaamades ja tehastes, ragbiväljakutel ja kanali pukseerimisradadel, tühjades kirikutes ja surnuaedades - hiljem on needsamad kohad olnud mulle põnevad fotografeerimiseks. Kuigi ma tollal ei kasutanud kaamerat, usun et see periood mõjutas mu fotografeerimist rohkem kui hiljem kunstikoolides veedetud aeg.

Kui ma olin peaaegu 11-aastane, läksin ma katoliku seminari internaatkooli, et õppida preestriks. Jäin sinna 7 aastaks. Tagasi vaadates oli saadud haridus suurepärane, aga "karjäärivõimalused" olid peaaegu olematud - see oli ühe rajaga eriala kool ja enne lõpetamist sain ma aru, et preesterkond ei olnud minu jaoks. Õnneks olin ma väga hea maalija ja kui peale lõpueksameid pidi otsustama, mida teha, oli kunstikool loomulik valik.

Just siis, kui ma kandideerisin Banbury Kunstikooli Oxfordshire´s, avastasin ma enda jaoks fotograafia. Teadsin, et pean õppima ametit, millega saab elatist teenida ja maalimine poleks seda piisavalt pakkunud. Tundsin, et kommertsfotograafia aitaks mul finantsiliselt hakkama saada, maastikufotograafia võiks samas olla mu hobiks ja eneseväljenduseks. Muidugi tundub see kõik tagantjärele selgem. Igatahes ma postitasin avaldused mõnele fotograafiakursusele ja mõnele graafilise disaini kursusele Londoni College of Printing´usse. Mind võeti võeti vastu fotograafiasse ja ma ei vaevunud teiste erialade intervjuudele minema. Muu, nagu nad ütlevad, on ajalugu.

Kas koolid või kursused ei ole siis vajalikud, et saada heaks fotograafiks?
Minu arvates mitte. Koolid õpetavad fotograafia aluseid või keelt, ja see võib olla väga kasulik, kuigi neid teadmisi võib omandada ka teistmoodi. Raske on õpetada seda, et mida öelda, kui keel on selge! See tuleb inimese seest ja isiklikest kogemustest.

Mis või kes Sind veel on mõjutanud?
KÕIK mida sa elus koged, mõjutab su tööd. Mind mõjutanud fotograafe on lugematul hulgal, aga peamised neist on Brandt, Sudek, Atget, Steiglitz, Callahan, Sugimoto...neid on nii palju. Vabandused nende ees, kes välja jäid.

Kas Sa mäletad oma esimest kaamerat ja esimesi fotosid?
Kasutasin 12- või 13-aastaselt plastikust "Diana" kaamerat. Enamik fotosid tegin oma perest või sõpradest. Mu esimene "tõsine" kaamera oli mul siis, kui läksin kunstikooli. Ostsin kaugusmõõdikuga Voigtlanderi. See oli suurepärane. Mul on see siiani alles, aga katik ei tööta enam.

Millist fotovarustust Sa nüüd kasutad (kaamera, filmid)?
Kasutan Hasselbladi kaameraid, mis ostsin peamiselt 80ndatel. Kasutan üsna standardfilme, tootja nimi polegi oluline.

Mis võtab enim aega - fotosessiooni ettevalmistused, pildistamine ise või töö pärast pildistamist?
Pimikus kulub mul aega kõvasti rohkem kui pildistamisel. Mis ei ole ilmselt väga tore, aga ma ei kurda. Elu fotograafina on olnud väga tore. Mulle meeldib nii piltide valmistamine kui ka pildistamine.

Milline osa on kõige põnevam?
Kõige huvitavam on fotograafia ise, eriti kui see kõik ühes hämmastavas hetkes koguneb. Näiteks: ühel õhtul viibisin ma oma sõbra majas veidi Londonist väljas - täpselt samas kohas olin ma elanud 3 aastat Londonis õppimise ajal. Kui saabus magamamineku aeg, märkasin ma Thames´i jõest kerkivat udu. Läksin välja pildistama ja ei naasnud enne järgmise hommiku päikesetõusu. Oli teravalt külm talveöö. Ma kujutlesin, et Brassai võis teha täpselt samamoodi, kui ta Pariisis Seine´i ääres pildistas. Palju oli sarnast: sillad, paadid, kaldapealsed ja vesi.

Sa ei ilmuta oma filme ise, eks? Miks mitte?
Noh, see on väga igav ja väga vähe loominguline. See on fotograafia tehniline etapp ja ma delegeerin selle rõõmsalt kellelegi teisele.

Väga palju Su töös sõltub positiivprotsessist ehk piltide valmistamisest. Kuidas seda õppima peaks? Oskad Sa nõu anda?
Piltide valmistamine ehk positiivprotsess on väga subjektiivne, see võib olla väga loomunguline ja samas ka tehniline. Mina õppisin seda, kuna tahtsin õppida. Võtsin tunde, aga töötasin ka teiste fotograafide juures, tegin nende fotosid. Vaatasin fotosid galeriides ja muuseumides, praktiseerisin. See ei olegi väga erinev muusikainstrumendi õppimisest. On kindlad tehnilised teadmised, millega peab arvestama, aga suur osa õppimisest on pidev kordamine ja eksperimenteerimine.

Mida Sa arvad fotograafidest, kes suure osa tööst teevad arvuti taga?
Nad on enam kui teretulnud. Maailm on suur paik ja me ei tohiks teiste loovinimeste tegemisi arvustada. Ma ise armastan fotograafia protsessi. Mulle meeldib olla väljas loodusjõudude keskel, otsida. Tahan olla osa sümbiootiliselt fenomenist, et fotogaaf ja pildistatav kohtuvad ja loovad midagi koos. Mulle pakub arvuti taga töötamine vähe huvi, aga kes teab, võibolla see muutub! Julgustan kunstnikke järgima oma kirge kusiganes see neid juhib ning mitte järgima trende, suundi ja hetke moodi.

Kuidas Sa leiad need fantastilised asukohad, mida piltidele oled jäädvustanud?
Kulutan palju aega asukohtade otsimisele ja olen alati avatud uutele paikadele. Osa fotograafiast baseerub tõenäosuse seadustel. Mida rohkem sa otsid, seda rohkem sa leiad.

Kas Sa proovid enne pildistamist nendest kohtadest ka midagi teada saada ja neid tundma õppida?
Kohad on nagu inimesed. Vahel on kohene külgetõmme. Vahel läheb avanemiseks aega. Aeg-ajalt tundub sideme loomine võimatu. Mulle meeldib samu kohti uuesti ja uuesti läbi käia, ja nagu inimestegagi, suhe areneb kohaga edasi.

Paljudel Su fotodel on väga ilusad maastikud. Kas Sa pildistad vahel ka inimesi?
Olen üsna üksik, vaikset tüüpi inimene, seega ei pildista ma teisi inimesi väga hästi. Ilmselt on mul inimeste pildistamise huvi üsna väikene, seega kuidas ma saaksingi seda hästi teha?

Lugesin, et mõned Su fotod on tehtud väga, väga pikkade säriaegadega (10 tundi?). Kuidas see toimub? Kas Sa vahepeal magad või...?
Jah, see on tõsi, et mõnede fotode puhul on säritus väga pikk, läbi kogu öö. Vahel ma magan statiivi lähedal, kas maas või autos. Vahel olen statiivid paika pannud ja läinud kohvikusse raamatut lugema. Parim on see, kui saan statiivi jätta kuhugi ja ise voodisse magama minna, pannes äratuskella enne koidikut helisema. Siis saan katiku sulgeda ja kaamera ära võtta. See on huvitav ja üsna ettearvamatu protsess!

Sa teed ka kommertstööd. Kes on Su parimad kliendid?
Sõltub, keda sa defineerid "parimatena". Mulle meeldib loominguline vabadus, seega parim on minu jaoks klient, kes annab töö ja laseb mul endal seda teha. Kuigi, kui tegemist on suure kampaaniaga, näiteks autodega, töötan ma koos suure tiimiga ning tihti loovjuht ja klient peavad täpselt teadma, mis iga hetk toimub. Sellistes situatsioonides on vahel raske olla spontaanne ja loominguline. Aga vahel selliste suurte tööde eest makstakse parimalt!

Oled teinud palju huvitavaid projekte nn. enda jaoks. Millised Sulle enim meeldinud on?
On olnud vaid mõned isiklikud projektid, mis ei ole mulle neid tehes toonud kohest rahuldustunnet ja naudingut. On raske vaid mõned parimad välja valida. Natsi koonduslaagrites tehtud tööd olid mu jaoks eriti tähendusrikkad. See oli väga tõsine teema ja võttis aega mitu aastat. Praegu tunnen, et õppisin selle protsessi käigus väga palju. Mu praegune projekt Hokkaidos, Jaapanis on eriti põnev, kuna see toimub just praegu!

Kui ma nägin Su töid esmakordselt, olin sõnatu. Mida Sa tahaksid, et inimesed Su töid vaadates tunneksid? Kas Sa mõtled sellele pildistamise ajal.. kas see on üldse oluline?
Aitäh südamlike kommentaaride eest. Rääkimine segab vahel tunnustust, seega on mul hea meel, et sõnatuks jäid! Kindlasti ei taha ma kontrollida, mida inimesed mu töid vaadates mõtlevad või tunnevad. Tean ainult seda, mida ise tunnen ja mõtlen. Kogu mu elu vältel olen olnud kiindunud paikadesse, milles on mälestusi, ajalugu, atmosfääri ja lugusid. Mulle pakuvad huvi kohad, kus inimesed on elanud, töötanud ja mänginud. Otsin mineviku radasid, visuaalseid sõrmejälgi, tunnistusi tegevustest - need vallandavad mu kujutlusvõime ja seostuvad mu enda isiklike kogemustega. Kasutades teatri analoogiat ütleksin, et mulle meeldib pildistada tühja lava, kas enne või pärast etendust, isegi selle vahepeal. Mulle meeldib ootusärevuse atmosfäär, tunne, et midagi on juhtunud või kohe juhtumas. Olen seda tunnet leidnud paljudes paikades. Ma loodan, et vaatajad leiavad mu fotodel ruumi sisenemiseks ning enda lugude ja kogemuste mõtlemiseks. Nende tunded on nende teha. Arvan, et nii see peabki olema.

Ö eldakse, et inimene teeb häid fotosid, mitte kaamera. Kas nõustud sellega?
Nõustun - 100%.

Fotod (C) Michael Kenna